Kreekal on üks maailma vanimaid veinivalmistamise traditsioone, ent tänapäeva Kreeka veinimaailm on erakordselt dünaamiline. Selles põimuvad aastatuhandete pikkune veinipärand, uus veinitootjate põlvkond, omanäolised kohalikud viinamarjasordid ja erakordne terroir’ide mitmekesisus. Selles juhendis tutvustame piirkondi, apellatsioone, veinistiile ja viinamarjasorte, mis kujundavad tänapäeva Kreeka veini identiteeti.
Vein on olnud Kreeka elu ja kultuuri lahutamatu osa juba tuhandeid aastaid — arheoloogilised tõendid veinivalmistamise kohta ulatuvad ligikaudu 4300. aastasse eKr. Klassikalises Kreekas oli vein sümpoosionidel kesksel kohal: seda segati veega ning serveeris oinochoos — veinikallaja, keda võib teatud mõttes pidada tänapäeva sommeljee kaugeks eelkäijaks. Viinamarjakasvatus jätkus nii Bütsantsi kui ka Osmanite ajal, kuid sajandeid kestnud Osmanite võim pidurdas veininduse arengut. Pärast Kreeka iseseisvuse tunnustamist 1830. aastal hakkas riigi veinindus 19. sajandi jooksul järk-järgult taas elavnema.
Kreeka tänapäevane veinindus hakkas selgelt kuju võtma 20. sajandi teisel poolel. Esimesed tänapäevased Kreeka apellatsioonid kehtestati 1971. aastal ning alates 1970. aastatest muutsid valdkonda põhjalikult investeeringud kaasaegsesse veinivalmistamistehnoloogiasse ja rahvusvahelise väljaõppe saanud veinimeistrite uus põlvkond. 1990. aastateks olid kvaliteedile keskendunud veinitootjad pälvinud juba rahvusvaheliste veinikriitikute ja sommeljeede tähelepanu.
Tänapäeval pööratakse üha rohkem tähelepanu autentsusele ja päritolupaiga iseloomule — kohalikele viinamarjasortidele, vanadele viinamarjaistandustele, kõrgemal paiknevatele kasvukohtadele ning veinidele, mis väljendavad oma päritolu, mitte ei järgi lihtsalt rahvusvahelisi suundumusi. Selles mõttes võib Kreekat pidada uueks „Vanaks Maailmaks“ — selle veinipärand on iidne, kuid tänapäevane identiteet alles jätkuvalt kujuneb ja avastatakse uuesti.
Kreeka veini iseloomu ei määra üksnes soe Vahemere kliima. Mäed, kõrgus merepinnast, mere lähedus, tuuled, mullastik, kohalikud viinamarjasordid ja sajanditepikkused viinamarjakasvatuse traditsioonid loovad nii mandril kui ka saartel väga erinevad kasvutingimused.
Kreeka on üks Euroopa mägisemaid riike. Suurem kõrgus merepinnast ja jahedama ekspositsiooniga nõlvad kujundavad märgatavalt erinevaid kasvutingimusi isegi suhteliselt väikestel aladel. Mäed mõjutavad ka sademete hulka, temperatuuri ja nõlvade paiknemist ilmakaarte suhtes.
Sama oluline on mere mõju. Ükski paik Kreekas ei asu merest kaugemal kui 137 km ning Egeuse, Joonia ja Liibüa meri aitavad leevendada suuri temperatuurikõikumisi ja toovad jahutavaid meretuuli. Egeuse mere piirkonnas võivad põhjast puhuvad Meltemi tuuled kõige kuumematel suvekuudel temperatuuri viinamarjaistandustes märgatavalt alandada.
Kreeka viinamarjaistandused paiknevad väga mitmekesistes geoloogilistes tingimustes — lubjakivistel, merglistel, liivastel ja vulkaanilistel muldadel ning alluviaalsetel setetel. Erinevused kõrguses merepinnast, nõlvade kaldes ja ekspositsioonis, kliimas ning vee kättesaadavuses kujundavad koos nende geoloogiliste tingimustega mitmekesise terroir’ide mosaiigi — Santorini vulkaanilistest viinamarjaistandustest kuni Nemea lubjakivirikaste maastikeni.
Kreekas kasvab üle 200 kohaliku viinamarjasordi. Paljud neist on tihedalt seotud kindlate piirkondadega ja kohanenud kohalike kasvutingimustega. Mõned neist on rahvusvaheliselt tunnustatud, samas kui paljud teised on väljaspool Kreekat endiselt vähe tuntud. See mitmekesisus on üks Kreeka veini iseloomulikumaid jooni.
Kreeka viinamarjakasvatus on väga killustunud — keskmise viinamarjaistanduse pindala on vaid umbes 0,5 hektarit. Selle põhjuseks on nii Kreeka geograafia, kus saartel ja mägistes piirkondades leidub arvukalt väikeseid ja üksteisest eraldatud viinamarjakasvatusalasid, kui ka pikaajalised perekondliku maaomandi ja pärimise traditsioonid. Põllumajandusmaad on traditsiooniliselt jagatud pärijate vahel ning perede tugev side päritud maaga on aidanud säilitada paljusid väikeseid valdusi.
Väikesed maatükid, järsud nõlvad ja terrassidele rajatud viinamarjaistandused piiravad sageli mehhaniseerimise võimalusi, mistõttu käsitsitöö on paljudes Kreeka piirkondades endiselt viinamarjakasvatuse oluline osa. Eelkõige on enamikus Kreeka veinipiirkondades normiks viinamarjade käsitsi koristamine.
Paljudes piirkondades on endiselt levinud põõsasvormis kujundatud viinapuud. Kohalikud viinamarjakasvatuse võtted on aja jooksul kujunenud vastavalt konkreetsetele kasvutingimustele ning üks omanäolisemaid näiteid on Santorini traditsiooniline korvikujuline kouloura kujundusviis.
Kreeka veiniseaduses kasutatakse mitmeid kaitstud traditsioonilisi termineid, mis määratlevad teatavate veinide laagerdamise ja märgistamise tingimused. Reserve ja Grande Reserve on kasutusel PDO-veinide puhul, samas kui Cava on Kreeka kaitstud traditsiooniline termin PGI-veinidele.
Valged veinid: vähemalt 1 aasta kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 6 kuud tammevaadis ja 3 kuud pudelis. Tammevaadi maksimaalne maht on 600 liitrit.
Punased veinid: vähemalt 2 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 12 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis. Vaadi maksimaalset suurust ei ole määratud.
Valged veinid: vähemalt 2 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 12 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis. Tammevaadi maksimaalne maht on 600 liitrit.
Punased veinid: vähemalt 4 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 18 kuud tammevaadis ja 18 kuud pudelis. Vaadi maksimaalset suurust ei ole määratud.
Valged veinid: vähemalt 6 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis.
Punased veinid: vähemalt 1 aasta tammevaadis ja 1 aasta pudelis.
Kreeka Cavat ei tohiks segi ajada Hispaania Cavaga. Kreekas on Cava (Κάβα) traditsiooniline nimetus laagerdatud PGI-veinidele ning viitab kontrollitud tingimustes laagerdamisele. Hispaanias on Cava eraldi PDO-kategooria kvaliteetvahuveinidele. Tegemist on kahe erineva veiniõiguse mõistega, millel on juhtumisi sama nimi.
Kreeka PDO- ja PGI-veinide etikettidel võib kasutada ka mitmeid kaitstud traditsioonilisi termineid, mis viitavad veini päritolule või veinimõisale, näiteks estate, vineyard, high-altitude vineyard, monastery, castle, manor ja muud sarnased nimetused, kui vastavad nõuded on täidetud.
Kreeka veinid jagunevad nelja põhikategooriasse:
33 appellatsiooni, millele kehtivad kõige rangemad nõuded geograafilise päritolu, lubatud viinamarjasortide ja tootmismeetodite osas.
120 appellatsiooni, mis hõlmavad laiemat valikut Kreeka veinipiirkondi ja -stiile. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka traditsioonilise nimetuse ja kindlaksmääratud geograafilise tähisega veinid — Verdea ja Retsina.
PDO või PGI geograafilise tähiseta veinid, mida määratletakse eelkõige viinamarjasordi järgi. Etiketil võib märkida viinamarjasordi ja aastakäigu.
Veinid, millel puudub PDO või PGI geograafiline tähis ja mis ei kuulu sordiveinide kategooriasse. Etiketil ei märgita viinamarjasorti ega aastakäiku.
Kreeka 33 PDO apellatsiooni hulgast tutvustame allpool riigi olulisemaid veinipiirkondi, mis peegeldavad terroir’ide ja veinistiilide suurt mitmekesisust.
Santorini on tõenäoliselt Kreeka kõige omanäolisem veinipiirkond. Viinamarjaistandused kasvavad vulkaanilistel ja liivastel muldadel, mille savisisaldus on väga väike ning kus filoksera ei ole kunagi levinud. Seetõttu on Santorini viinapuud endiselt pookimata ja kasvavad oma juurtel. Et kaitsta viinapuid intensiivse päikese, põua ja tugevate Egeuse mere tuulte eest, kujundatakse need traditsiooniliselt madalasse korvikujulisse kouloura vormi. PDO Santorini piirkond hõlmab ka naabersaarel Thirassial asuvaid viinamarjaistandusi.
Assyrtiko on piirkonna peamine viinamarjasort, millest valmivad Santorinile iseloomulikud kuivad valged veinid — jõulised ja struktuursed, kõrge happesuse ning selgelt väljendunud soolasuse ja mineraalsusega. Kreeka tänapäevase veininduse taassünni ajal kujunes saarest kvaliteetse Kreeka valge veini etalon ning Santorini on tänaseni üks riigi rahvusvaheliselt tuntumaid apellatsioone.
Kuiva Santorini puhul eristatakse traditsiooniliselt kahte peamist Assyrtiko stiili: karget ja struktuurset, tamme mõjuta stiili, mida tavaliselt laagerdatakse roostevabast terasest mahutites ja mis kannab tavaliselt nimetust Santorini, ning rikkalikumat Nykteri stiili. Nykteri valmistatakse küpsematest Assyrtiko viinamarjadest, see on täidlasem, kõrgema alkoholisisaldusega ning seda laagerdatakse tammevaatides vähemalt kolm kuud.
Vinsanto on Santorini ajalooline magus vein, mida valmistatakse väga küpsetest valgetest viinamarjadest, mida enne kääritamist päikese käes kuivatatakse. Seejärel laagerdatakse veini pikalt. Assyrtiko moodustab veinisegu põhiosa ning seda täiendavad traditsiooniliselt Aidani, Athiri ja teised kohalikud valged viinamarjasordid. Kontsentreeritud magusust tasakaalustab Santorinile omane loomulikult kõrge happesus, mis annab Vinsantole erilise intensiivsuse ja suurepärase laagerdumispotentsiaali.
PDO Naoussa asub Põhja-Kreekas Vermio mäe idanõlvadel. See on suurim Kreeka neljast Xinomavro PDO apellatsioonist ja üks selle sordi olulisemaid piirkondi. Xinomavro on ainus viinamarjasort, mida PDO Naoussa veinide valmistamiseks kasutada tohib. Viinamarjaistandused paiknevad ligikaudu 80–350 meetri kõrgusel merepinnast ning kõrguse, nõlvade ekspositsiooni ja mullastiku erinevused — happelistest, kiltkivist kujunenud muldadest kuni lubja- ja savirikaste muldadeni — loovad piirkonnas väga mitmekesised kasvutingimused. Põhjalikus terroir’uuringus eristati kuus kliimavööndit ja 13 alamvööndit, tuues esile Naoussa viinamarjaistanduste maastiku keerukuse ja mitmekesisuse.
Xinomavrost valmivad siin struktuursed punased veinid, mida iseloomustavad kõrge happesus, tugevad tanniinid ja suurepärane laagerdumispotentsiaal. Traditsiooniliselt on Naoussat seostatud tugeva struktuuri ja pikaealisusega veinidega, kuid tänapäeval leidub piirkonnas märksa laiem valik stiile. Veinitootjad kasutavad üha sagedamini õrnemat ekstraktsiooni ja erinevaid laagerdamisviise, luues värskemaid ja elegantsemaid Xinomavro veine.
PDO Amyndeon on üks Kreeka jahedamaid veinipiirkondi. Viinamarjaistandused paiknevad kõrgel platool, ligikaudu 570–750 meetri kõrgusel merepinnast, mida ümbritsevad Vermio, Vitsi ja Vorase mäed. Vegoritida ja Petroni järved kujundavad oluliselt piirkonna kliimat, millele on iseloomulik tugev mandriline mõju, samas kui valdavalt liivased mullad on aidanud säilitada paljusid vanu pookimata viinapuid.
Nagu Naoussas, valmistatakse ka PDO Amyndeoni veine ainult Xinomavrost, kuid jahedamas kliimas ja suuremal kõrgusel merepinnast väljendub see sort selgelt teistsugusena — veinid on sageli kergemad, värskemad ja elegantsemad ning saavad varem joogiküpseks. Lisaks kuivadele punastele veinidele valmistatakse apellatsioonis ka kuivi roosasid veine ja roosasid vahuveine, mis näitavad hästi Xinomavro mitmekülgsust.
Peloponnesose kirdeosas asuv PDO Nemea on Kreeka suurim punaveiniapellatsioon ja peamine Agiorgitiko piirkond. Agiorgitiko on ainus viinamarjasort, mida PDO Nemea veinide valmistamiseks kasutada tohib. Viinamarjaistandused ulatuvad orgudest ja laugjatest küngastest kuni mäenõlvadeni, paiknedes ligikaudu 270–800 meetri kõrgusel merepinnast. Seetõttu erinevad piirkonniti märgatavalt temperatuur, nõlvade ekspositsioon ja viinamarjade küpsemistingimused. Orgudes on mullad üldiselt viljakad ja alluviaalsed, paljudel nõlvadel aga vähem viljakad ning kõrge aktiivse lubja sisaldusega.
See mitmekesisus kajastub Agiorgitiko veinide laias stiilivalikus — pehmetest ja puuviljastest punastest veinidest kuni rikkalikumate, struktuursete ning suurepärase laagerdumispotentsiaaliga veinideni. Üha suurem tähelepanu üksikutele kasvukohtadele ja ühest viinamarjaistandusest pärit veinidele näitab, et Nemea terroir on märksa nüansirikkam ja mitmekesisem, kui võiks arvata Nemea traditsioonilise, kõrgusel põhineva üldjaotuse põhjal.
Peloponnesose keskosas kõrgel platool asuv PDO Mantinia on klassikaline Moschofilero piirkond. Platoo keskmine kõrgus on umbes 660 meetrit merepinnast, ümbritsevatel nõlvadel ulatuvad viinamarjaistandused aga kuni 800 meetri kõrgusele. Mantinia on üks Kreeka jahedamaid PDO piirkondi. Suur kõrgus merepinnast ja jahe kliima võimaldavad Moschofilero viinamarjadel aeglaselt küpseda ning säilitada sordile omase loomulikult kõrge happesuse ja iseloomuliku aromaatse profiili.
Mantinia on kõige paremini tuntud värskete ja aromaatsete kuivade valgete veinide poolest, millele on iseloomulikud lille-, roosi- ja tsitrusenoodid. Apellatsioonis valmistatakse ka valgeid vahuveine, mille jaoks sobib Moschofilero tänu oma loomulikult kõrgele happesusele eriti hästi.
Egeuse mere idaosas asuv Samos on üks Kreeka ajaloolistest magusate veinide tootmise keskustest. PDO Samos veine valmistatakse Muscat White viinamarjadest, mida kasvatatakse järskudel terrassidele rajatud viinamarjaistandustel, mis tõusevad rannikult ligikaudu 800–900 meetri kõrgusele merepinnast. Suurem osa viinamarjaistandustest paikneb saare põhjaosas.
Apellatsioonis valmistatakse nii päikese käes kuivatatud viinamarjadest looduslikult magusaid veine kui ka kangendatud magusaid veine. Muscati intensiivne aromaatne iseloom, viinamarjakasvatus mägialadel ja saare pikk veinivalmistamise traditsioon on teinud Samosest ühe Kreeka dessertveinide etaloni.
Traditsiooniline Kreeka vein, mille valmistamisel lisatakse kääritamise ajal viinamarjavirdele Aleppo männi (Pinus halepensis) vaiku. ELi veinialaste õigusaktide kohaselt on Retsina kaitstud traditsiooniline nimetus ning Aleppo männi vaigu kasutamine selle valmistamisel on lubatud ainult Kreekas. ELi eeskirjad lubavad kasutada kuni 1 kg vaiku hektoliitri kohta. Kuigi Retsinat võib valmistada kogu Kreekas, võib vaid teatavates Kesk-Kreeka piirkondades valmistatud Retsina etiketil kasutada üht 15-st kaitstud geograafilisest tähisest (PGI).
Traditsiooniline oksüdatiivses stiilis valge vein Joonia meres asuvalt Zakynthose saarelt. ELi veinialaste õigusaktide kohaselt on Verdea kaitstud traditsiooniline nimetus, mis seostub PGI Zakynthosega. Selle valmistamisel tuleb järgida kindlaid nõudeid, mis käsitlevad lubatud viinamarjasorte, viinamarjaistanduste saagikust ja virde suhkrusisaldust. Traditsiooniliselt kasutatakse Skiadopoulo, Pavlo ja Avgoustiatis viinamarjasorte.
Retsina ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Arheoloogilised tõendid vaiguga töödeldud veini kohta Kreekas pärinevad ligikaudu 2200. aastast eKr, hilisemates antiikaja kirjalikes allikates esineb aga nimetus retinitis oenos — vaiguga töödeldud vein.
Antiikajal kasutati männivaiku veiniamforate sulgemiseks ja nende sisepinna katmiseks, et vähendada veini kokkupuudet õhuga. Vaiku lisati ka otse veinile säilitusainena. Need võtted andsid veinile iseloomulikke vaiguseid aroome ja maitsenüansse. See, mis algselt oli osaliselt praktiline veini säilitamise viis, kujunes aja jooksul teadlikult kujundatud veinistiiliks ning vaigumaitsest sai osa Kreeka veinikultuurist.
Vaiguga töödeldud veini valmistati veel kaua pärast seda, kui kasutusele olid tulnud paremad veini säilitamise ja transportimise viisid. Sajandite jooksul kujunes sellest algselt praktilisest lahendusest omaette traditsioon. Retsina seostus eriti tihedalt Kesk-Kreekaga, eriti Atikaga.
Pärast Kreeka iseseisvuse tunnustamist 19. sajandil hakkas riigi veinindus järk-järgult taas elavnema. Retsina jäi oluliseks osaks Atika ja Kesk-Kreeka veinikultuurist ning levis aja jooksul üha laiemalt üle kogu riigi.
Retsina pudelitesse villimine 1950. aastatel andis selle kaubanduslikule edule tugeva tõuke. Kreeka turismibuumi ajal 1960. ja 1970. aastatel puutusid miljonid väliskülalised Retsinaga kokku tavernades. Nii kujunes Retsinast üks tuntumaid Kreeka veini sümboleid välismaal, kuigi algselt oli see eelkõige kohalik traditsioon.
Retsina tohutu populaarsus kahjustas ka selle mainet. Suuremahulises tootmises keskenduti sageli odavatele veinidele ning liigne vaigukogus võis varjutada veini enda iseloomu või isegi peita madala kvaliteediga baasveini puudusi. Paljud tarbijad hakkasid Retsinat seostama pigem lihtsa, tugeva vaigumaitsega veiniga kui kvaliteediga.
Tänapäeva veinitootjad on valinud vastupidise lähenemise. Kvaliteetsed viinamarjad, täpne veinivalmistamine kontrollitud temperatuuril ja märksa mõõdukam vaigu kasutamine võimaldavad säilitada veini puuviljasuse ja sordile omase iseloomu. Kvaliteetset Retsinat valmistavad tootjad eelistavad üha sagedamini värsket Aleppo männi vaiku, luues veine, milles peened männi-, ürdi- ja balsaminootid täiendavad puuviljasust, mitte ei varjuta seda.
Traditsiooniliselt valmistatakse Retsinat peamiselt Savatiano viinamarjadest, eriti Atikas, kuid olulist rolli mängib ka Roditis. Tänapäeval kasutavad tootjad ka teisi viinamarjasorte, eelkõige Assyrtikot, ning katsetavad märksa laiema stiilivalikuga. Retsinat valmistatakse kogu Kreekas, kuid kõige tihedamalt seostub see Atika ja selle naabruses asuvate Kesk-Kreeka piirkondadega, eriti Boeotia ja Eviaga.
Tänapäeval ei piirdu Retsina enam klassikalise kuiva valge veini stiiliga. Mitmes traditsioonilises PGI-s on ametlikult lubatud ka roosa Retsina, samal ajal kui kaasaegsed tootjad katsetavad oranži Retsinaga ning isegi vahuveinidega, mille valmistamisel kasutatakse männivaiku. Need eksperimendid näitavad, kuidas üks Kreeka vanimaid veinitraditsioone ei jää pelgalt püsima, vaid saab ka uusi tõlgendusi ja vorme.
Ostukorv on tühi.
